AUCASSIN JA NICOLETTE

Keskaegne chantefable (segu laulust ja proosatekstist) 13. sajandi algusest
Anonüümne autor

Tõlkijad: Ain Kaalep ja Ott Ojamaa

Helilooja: Siiri Siimer
Arranžeerija: Tauno Aints

 

  1. ISA: 

Kellel soov on kuulda siin,
kuis kaht kaunist noort kord viis
kokku õnn ja lahku piin,
kuis sel valul puudus piir,
mida tundis Aucassin,
kuis ta sõdis nagu hiid
Nicolette pärast siis?
Kaunike on laulu viis,
kombekas on jutu liin;
kellel südames on riid,
hinges mõni haav või kriim,
kuulatagu mõni viiv,
ning tal pea on mõnus nii,
et ta ongi hädast prii,
         sest jutt on kena.

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Valence’i krahv Bougar pidas kord Beaucaire’i krahvi Gariniga nii suurt ja nii vägevat ja nii hirmsat sõda, et ei läinud päevagi mööda, kus ta poleks olnud linna väravate ja müüride ja kindluste all sadakonna rüütli ja kümne tuhande jala- ning ratsamehega; nõnda põletas ta tema riigi maatasa ja rikkus ta maa ära ja lõi ka rahvast maha.

Beaucaire’i krahv oli vana ja väeti, oma aja ära elanud. Ei olnud tal ühtegi pärijat, ei poega ega tütart peale ühe poisslapse. Just niisugune ta oli, nagu ma nüüd teile jutustan. Aucassin oli noormehe nimi. Nägus oli ta ja kaunis, suurt ja kõrget kasvu, sirgete käte ja jalgadega ja rühikas. Tal olid heledad ja käharad juuksed, säravad ja naerukad silmad, nägu rõõsk ja pikergune, nina õige ja kaunis, ja nii palju oli temas head, et halba ei olnudki. Aga ta oli nii armastuse kütkes, mis kõike võidab, et ei tahtnud rüütliks hakata ega sõjariista kätte võtta, ei turniirile minna ega muudki teha, mida oleks pidanud. Tema isa ema ütlesid talle.

„Poeg, nüüd võta oma sõjariistad ja hüppa hobuse selga, kaitse oma maad ja avita oma mehi! Kui nad sind endi keskel näevad, siis kaitsevad nad paremini oma elu ja vara, sinu maad ja meiegi oma kah.“

„Isa“, kostis Aucassin, „mis sa nüüd räägid? Ärgu Jumal mulle iial andku, mida ma temalt olen palunud, kui ma rüütlina ja ratsu seljas taplusse ning lahingusse lähen rüütleid maha lööma ja nemad mind, kui teie ei anna mulle Nicolettet, minu õrna sõbrukest, keda ma nii väga armastan.“

„Poeg“, sõnas isa, „nõnda see ei lähe. Lase Nicolette olla, ta on ju vang, kes on toodud võõralt maalt; eks ostnud selle linna vikont ta saratseenidelt ja toonud siia linna, kasvatanud üles ja ristinud ning võtnud oma kasutütreks; ühel päeval paneb ta tema mehele, kes ausalt oma leiba teenib. Sinul pole temaga midagi peale hakata ja kui Sa naist tahad võtta, siis annan Sulle mõne kuninga või krahvi tütre. Ei ole Prantsusmaal nii rikast meest, kelle tütart sa, kui tahad, endale naiseks ei saaks.“

„Oh ei, isa,“ kostis Aucassin, „kus on küll maailmas nii suur au, mida Nicolette, mu üliarmas sõbruke, ei vääriks? Olgu ta kas või Konstantinoopoli või Saksamaa keisri emand, Prantsusmaa või Inglismaa kuninganna, ikka oleks talle sellest vähe, nõnda kena ja kombekas ja suurtsugune on ta ja kõigi voorustega õnnistatud.“

 

  1. Nüüd aga lauldagu

     

Ema-isa jäävad kindlaks,
ei nad lase asjal minna
nii, et Aucassin tooks sinna
uhkesse Beaucaire linna  [bukeeri]
Nicolette nende kilda.
Ema muudkui kisub vimma:
“Kas sa tahad hulluks minna!
Olgu ilus nagu lill ta,
ent Kartaagos sündis ilma,
saratseen ta eest sai hinda.
Ära ennast talle pilla,
paremaid on nagu virna!”
“Ema, mis ma muudan sinna.
Vaatan Nicolette silma,
kehaliikmeid, palgepinda-
kõik see rõõmustab mu rinda.
Hea, et armastab ka mind ta!
        Väärt neid on tema.”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

 Kui Beaucaire’I krahv nägi, et ta ei saa oma poega Aucassini Nicolettet armastamast keelata, läks ta linna vikonti juurde, kes oli ta läänimees ja hüüdis talle:

 „Härra vikont, nüüd viige Nicolette oma kasutütar, minema! Olgu neetud see maa, kust ta siia riiki toodi! Sest tema pärast kaotan ma Aucassini, kes ei taha rüütliks hakata ega teha muudki, mida ta peaks tegema. Ja teadke seda, et kui ma peaksin ta kätte saama, siis lasen ta tules ära põletada ja ega teie endagi käsi paremini käi.“  (sadistlik veidi. Ei vaata vikonti poole)

 „Härra,“ kostis vikont, „ka minu meel on paha, et Aucassin sinna läheb ja siia tuleb ja temaga kõneleb. Ma ostsin ta oma raha eest, kasvatasin üles ja ristisin ja võtsin oma kasutütreks, et panna ta mehele, kes ausalt oma leiba teenib. Sinna ei saa teie poeg Aucassin midagi parata. Aga kui see on teie soov ja tahtmine, siis saadan ma ta sinna maale ja sinna riiki, kus Aucassini silmad teda iial enam näha ei saa.“

 „Nii et hoidke end!“ sõnas krahv Garin.  „Suur pahandus võib teile sellest tulla.“

 Siis läksid nad lahku. Vikont aga oli päratu rikas mees, kellel oli uhke loss ja selle juures aed. Ta laskis Nicolette ülemise korra peale kambrisse kinni panna, jättes ühe vanaeide talle sinna seltsiks, ja käskis neile leiba ja liha ja veini anda ja kõike, mis neil vaja oli. Siis laskis ta ukse kinni pitseerida, et kusagilt sisse ega välja ei saaks käia, ainult üks üpris väike aken avanes aia poole , kust natuke värsket õhku tuli.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Nõnda Nicolette pandi
võlvidega tuppa vangi.
Osavasti tehtud kambris
seinad keni maale kandsid.
Nõotas neitsi akna all siis
vastu valget marmorvalli.
Kuldset tukka peas ta kammis,
kuna kulme, rõõsku palgeid
lausa imestada andis.
Võrdseid poleks kauneimalgi!
Vaatas metsa vaade tal siis,
kus need roosid õisi kandsid,
linnud ennast kuulda andsid.
Kaebas orb siis saatust karmi:
“Oh mind vaesekest ja vangi!
Mille eest mind siia pandi?
Aucassin, teid on siin tarvis!
Eks te saanud mulle kalliks
ja eks teiegi mind sallind!
Teie pärast mind ju pandi
võlvidega tuppa vangi,
kus ma nüüd siis kannatangi.
Kuulgu aga taeva armgi:
kauaks ei jää siia kambri
         Ma muretsema!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Nicolette oli ülal kambris vangis, nagu te juba teate ja kuulnud olete. Suur hädakisa ja kaebamine käis üle kogu maa ja kogu riigi, et Nicolette on kadunud. Mõned kinnitasid, ta olevat maalt põgenenud, teised jälle, et Beaucaire krahv lasknud ta ära tappa. Nii mõnigi tundis sellest headmeelt. Aucassin aga ep olnud selle üle teps mitte rõõmus. Nõnda siis läks ta linna vikonti juurde ja hüüüdis talle:

„Härra vikont, mis olete te teinud Nicolette, minu üliarmsa sõbrukesega, keda ma siin ilmas üle kõige armastan? Kas te olete ta minult varastanud ja röövinud? Teadke, et kui ma sellest suren, siis makstakse teile kätte, mis oleks üks õiglane tegu. Oma kahe käega olete mu tapnud, sest olete minult röövinud selle, keda ma siin ilmas üle kõige armastan.“

„Kulla noorhärra,“ kostab vikont, „laske ta olla. Nicolette on vang, kelle ma tõin võõralt maalt, oma raha eest olen ta saratseenidelt ostnud ja üles kasvatanud ja ristinud ja endale kasutütreks võtnud, olen teda toitnud ja ühel päeval panen ta mehele, kes ausalt oma leiba teenib. Temaga pole teil midagi peale hakata, võtke endale parem mõne muninga või krahvi tütar naiseks. Pealegi, mida arvate te võitnud olevat, kui tema oma armukeseks teete ja oma voodisse viite? See on üpris väike võit, sest siis läheb teie hing igavesest ajast igavesti põrgusse ega pääse kunagi enam paradiiisi.“

„Mida peaksin mina paradiisis tegema? Ma ei tahagi sinna minna, kui ma ainult Nicolette saaksin, oma õrna sõbrukese, keda ma nii väga armastan. Paradiisi ei lähe muud kui niisugused, kellest nüüd kohe teile jutustan: lähevad sinna igasugu vanad kirikupapid ja lonkurid ja küürakad,, kes ööd kui päevad altarite ees ja maa-alustes koobastes koogutavad, need, kellel kuued kulunud ja kaltsud katteks ümber, kes on alasti ja paljajalu ja püksata, kes surevad nälja ja janu, külma ja haiguse kätte. Need lähevad paradiisi; nendega pole mul midagi pistmist. Aga põrgusse tahan ma minna küll, sest seal on õpetatud mehed ja uhked rüütlid, need, kes on langenud turniiridel ja vägevates sõdades, tublid sõdurid ja vabad mehed. Koos nendega tahan ma minna. Ja sinna lähevad ka kaunid ja suurtsugu emandad, sest neil on kaks või kolm sõpra peale oma mehe, ja sinna läheb kõik kuld ja hõbe, kõik hallid ja tähnilised karusnahad, lähevad sinna ka kõik pillimehed ja mängumehed ja selle ilma kuningad. Koos nendega tahan ma minna, kui ainult Nicolette, mu üliiarmas sõbruke, minuga oleks.“

„Asjata küll seda räägite,“ kostab vikont. „teda te aga iialgi enam näha ei saa. Ja kui te temaga räägiksite ja teie isa seda teaks, siis põletaks ta mind koos Nicolettega ühe tule peal ja ega teiegi käsi siis hästi ei käiks.“

„Küll on kole,“ sõnab Aucassin

Ja kurvalt läks ta vikonti juurest minema.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

Aucassinil koduteel
süda  kuumas valus kees.
Ära midagi ei teeks
trööstideski ükski mees-
armsa pärast on kõik see.
Juba on ta lossi ees,
juba trepist lossis sees.
Aga kambris läheb meel
nõnda härdaks silmaveel,
et seal sõnab tema keel
nutu sekka sõnad need:
“Nicolette , kas meid veel
magus olek ootab eel,
magus mäng ja magus meel,
magus armastuse keel,
kas teid kallistan ma veel!
Süda teie pärast keeb,
nii et lausa lõhkeb sees.
Kaua, sõbruke, sel teel
         ma küll ei ela!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Siis kui Aucassin kambris Nicolettet, oma sõbrukest, taga nuttis, ei unustanud Valence krahv Bougar ühtigi, et on vaja sõda pidada. Ta kutsus kokku oma jala- ja ratsamehed ja sõitis kindlust piirama. Ja siis tõusis suur kisa ja möll, ja rüütlid ja sõjasulased võtsid oma relvad ja jooksid väravatele ja müüridele kindlust kaitsma, ja linnarahvas ronis üles müüridele ja heitis sealt nooli ja tervaid piike alla.

Siis kui tormijooks oli täies hoos, tuli Beaucaire’I [bokeri]  krahv Garin kambrisse, kus Aucassin kurvastas ja taga nuttis Nicolettet, oma õrna sõbrukest, keda ta nii väga armastas.

„Oi, poeg“ ütles ta, „küll võid sa olla kurb ja õnnetu, kui näed vaenlast tormi jooksmas oma lossile, mis kõigist parem ja tugevam! Kui sa ta kaotad, siis tea, et oled pärandusest ilma. Poeg, võta nüüd sõjariistad ja hüppa hobuse selga, kaitse oma maad ja avita oma mehi ja mine taplusse! Sul ei pruugi seal ühtegi maha lüüa ega teistel sind, aga kui nad näevad sind endi keskel, siis kaitsevad nad paremini oma elu ja vara, sinu maad ja minu oma kah.“

„Isa“, kostab Aucassin, „mis sa nüüd räägid? Ärgu jumal mulle iial andku, mida ma temalt palunud, kui ma rüütlina ja ratsu seljas lähen taplusse maha lööma rüütleid ja nemad mind, kui teie ei anna mulle Nicolettet, minu õrna sõbrukest, keda ma nii väga armastan.“

„Poeg“, sõnas isa, „nõnda see ei lähe. Ennem jään ma ilma oma varast ja kaotan kõik, mis mul on, kui et temast sinu naine ja abikaasa saab.“

Ta pööras selja. Ja kui Aucassin nägi teda ära minemas, hüüdis ta teda tagasi.

„Isa“, ütles Aucassin, „tulge siia. Mul on teile midagi head teatada.“

„ Mida siis, kallis pojake?“

„Võtan sõjariistad ja lähen taplusse ainult sel tingimusel, et kui jumal mind sealt elusalt ja tervelt tagasi laseb tulla, siis lasete mul Nicolettet, oma õrna sõbrukest, nii palju näha, et saaksin talle kaks või kolm sõna öelda ja talle üksainus kord suud anda.“

„Luban seda,“ kostab isa.

Ta kinnitas oma lubadust ja Aucassin oli õnnelik.

 

  1. Nüüd aga lauldagu. 

Kuuleb Aucassin, et antaks
talle tõesti nõutud palka.
Puhast kulda tuhat marka
nii ei mõjuks kahtlemata!
Kalleid rõivaid jääb tal tahta-
need on valmis viibimata.
Selga raudrüü asetab ta,
kiiver aga pead on katmas,
puhas kuld on mõõgahakk tal.
Nõnda istub sadulas ta,
kilbi-piigi võtab vapralt,
vaatab veel, kas pole karta,
et on jalus sobimata.
Uhkelt istub sadulas ta,
neitsist mõtlemast ei lakka.
Ratsut kannustama hakkab
ja see jookseb nii mis jaksab,
otse väravasse kappab,
       viib sõtta teda.

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Aucassin istus sõjariistus oma ratsu selga, nagu juba teate ja kuulnud olete. Jumaluke! Kuis sobis talle kilp küljele ja kiiver pähe ja mõõk rihmaga vasakule puusale! Küll oli ta suur ja tugev ja ilus ja kena ja rühikas, hobune aga, kellel ta istus, oli erk ja väle, ja noormees juhtis ta otse väravast välja. Aga ärge arvake, et ta mõtles härgadest ja lehmadest ja kitsedest või siis sellest, kuidas vaenlast paremini lüüa ja tema hoopide eest ennast hoida. Ei ühtigi! Nõnda kangesti mõtles ta Nicolette, oma armsa sõbrukese peale, et unustas isegi nagu kord ja kohus ratsutitest kinni hoida. Ja hobune, kes kannuseid tundis, viis ta kõige kibedamasse lahingumöllu ja kihutas otse vaenlaste keskele. Ja igalt poolt ümberringi tõusid ta vastu käed ja kahmasid temast kinni, võtsid ära kilbi ja oda, nii et ta oli äkki nende vang. Nad talutasid ta minema ja pidasid aru, missugust surma ta peaks surema. Kui Aucassin seda kuulis, ütles ta: “Ah, jumal! Armas looja! Need on ju minu surmavaenlased, kes mind nõnda viivad ja mul varsti pea otsast löövad! Ja kui mul pea maha võetud, siis ei saa ma enam iialgi kõnelda Nicolettega, oma õrna sõbrukesega, keda ma nii väga armastan. Veel on mul tubli mõõk ja ma istun hea ja tubli hobuse seljas! Kui ma nüüd ennast ei kaitse, siis ei aita jumal mind enam iialgi, kui ta üldse mind kunagi on armastanud!”

Noormees oli suur ja tugev, hobune kellel ta ratsutas, oli väle. Ta võttis mõõga pihku ja hakkas paremale ja vasakule raiuma, lõi lõhki kiivreid ja ninakaitseid, käsi ja jalgu, möllas nõnda kui metskult koerte keskel, kes sellele laanes kallale tikuvad. Ta lõi maha kümme rüütlit ja haavas seitset, tormas siis äkki lahingumöllust välja ja kihutas tuhatnelja tagasi, mõõk käes.

Kui Valence krahv Bougar kuulda sai, et tema vaenlane Aucassin on vangi võetud, tuli ta sinna, Aucassin aga ei tundnud teda ära. Ta tõstis mõõga ja lõi krahvile vastu kiivrit, nii et mehel pea lõhki. Too ehmatas sellest ja kukkus maha, Aucassin aga võttis tal käega kiivri ninakaitsest kinni ja lohistas ta oma isa juurde.

“Isa,” sõnas Aucassin, “vaadake oma vaenlast, kes nii kaua teiega sõda on pidanud ja teile nii palju kurja teinud! Kakskümmend aastat juba kestab see sõda ja ükski inimene pole jõudnud seda lõpetada.”

“Kallis poeg,” kostis isa, “vaat missuguseid vägitükke peate tegema, aga mitte rumalusi!”

“Isa,” sõnas Aucassin, “ärge hakake mulle ühtigi jutlust pidama, vaid täitke oma lubadusi!”

“Tohoh! Ei tea, missugune lubadus, armas pojake?”

“Oi, isa, kas tõesti olete unustanud? Vannun oma pea juures, unustagu selle kes tahes, aga mina küll mitte, nii kindlasti püsib see mul südames. Eks lubanud te mulle, kui võtsin sõjariistad ja läksin taplusse, et kui jumal mu elusalt ja tervelt tagasi toob, siis lasete mul kaks või kolm sõna kõnelda Nicolettega, oma õrna sõbrukesega, ja et saan teda näha ja talle üksainus kord suud anda? Seda lubasite mulle ja ma tahan, et te oma sõna peaksite.”

“Mina?” kostis isa. “Nuhelgu mind jumal, kui ma teile antud lubadust pean. Oleks Nicolette preagu siin, ma põletaksin ta tulel ja ega teiegi käsi siis hästi käiks.”

“Kas see on kõik?” küsis Aucassin.

“Aidaku mind jumal, jah!”

“Olgu,” sõnas Aucassin, “mul on väga kahju, et nii vana mees valetab. Valence krahv,” ütles Aucassin, “eks võtnud mina teid vangi?”

“Nii see on, härra,” kostis krahv.

“Teie käsi selle peale,” ütles Aucassin.

“Hea meelega, härra.”

Ja ta pistis oma käe Aucassinile pihku.

“Tõotage mulle,” sõnas Aucassin, “et niikaua kui teil jätkub elupäevi, teete aina halba mu isale, säästmata teda ennast ja tema vara, nii palju kui jõuate.”

“Jumal hoidku, härra!” kostis too. “Ärge tühja pilgake mind, vaid määrake lunaraha! Annan kõik, mis iial nõuate, kulda ja hõbedat, hobuseid ja lahinguratsusid, halle ja tähnilisi karusnahku, koeri ja linde.”

“Kuidas nõnda?” sõnas Aucassin. “Kas te siis ei tunnista, et mina teid vangi võtsin?”

“Nii see oli, härra,” kostis krahv Bougar.

“Nuhelgu mind jumal,” sõnas Aucassin, “aga kui te mulle seda ei tõota, siis lendab teie pea!”

“Jumal hoidku!” kostis too, “luban kõike, mis eales minult nõuate.”

Ta tõotas seda ja Aucassin aitas ta sadulasse, istus ise teise hobuse selga ja saatis krahvi niikaua, kuni see oli kindlas kohas.

 

  1. Nüüd aga lauldagu. 

     

Kui nüüd nägi krahv Garin,
et ei jäta Aucassin
Nicolettet niikuinii,
siis läks lahti hirmus riid
ja ta poja vangi viis.
Hallis marmorkeldris siis
maa all istus Aucassin,
ja veel raskem oli piin
kui see mehe olles prii.
Seda tunda oli liig!
Kuulge, kuis ta kaebles siin:
“Nicolette, särab nii
sinu pilk kui päiksekiir,
oled magusam kui viin,
mida triiki täis on tiin.
Oli kord üks pilgriim,
kelle koduks Limousin.
Teda tabas tõveviirg
ja ta voodisse jäi siin.
Keha kuumas nagu miil,
kole raske oli piin.
Mööda sealt su tee sind viis,
tõstsid vedikut sa siis,
riivas voodit hermeliin
ja su valge särgi siil.
Nähes jalakest üks viiv,
terveks saigi piligriim-
eal ta polnud terve nii.
Kui ta voodist tõusis siis,
tervelt koju tee ta viis-
enne polnud terve nii.
Magus neitsi, päiksekiir,
möödunud on magus viiv,
magus mäng ja magus viis,
kõigel magusal on piir.
Aga olgugi ma siin,
teid ei jäta niikuinii!
Teie pärast peab mind riiv
maa all marmorkeldris siin,
kus teeb lõpu mulle piin.
Nõnda teid ma näha siis
          ei saagi enam!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Aucassin pandi vangi, nagu te juba teate ja kuulnud olete, Nicolette aga oli teises kohas kambris kinni. See oli suisel ajal maikuus, mil päevad olid soojad, pikad ja valged, ööd aga vaiksed ja selged. Kord öösel lamas Nicolette oma sängis,  vaatas kuud, mis selgest aknast sisse paistis, ja kuulas ööbikuid, kes aias laulsid, ja tal tuli meelde Aucassin, ta sõber, keda ta 3nii väga armastas. Ta hakkas mõtlema Beaucaire’í krahvi Garini peale, kes oli ta surmavaenlane, ja otsustas mitte enam sinna jääda, sest kui talle peaks midagi süüks pandama ja krahv Garin sellest teada saaks, siis laseks krahv teda hirmsat surma surra. Ta kuulis, et vanaeit, kellega ta koos elas, juba magab. Ta tõusis ja pani endale selga siidist ürbi, mis oli üpris kena, korjas kõik linad ja rätikud kokku ja tegi neist nii pika köie kui sai, sidus selle aknaposti külge ja laskis ennast müüri mööda alla aeda, kergitas oma kleiti ühe käega eest ja teisega tagant, sest suur kaste oli maas, ja kõndis niiviisi rohtu mööda läbi aia.

  Tal olid heledad ja käharad juuksed, säravad ja naerukad silmad, nägu piklik ja nina õige kaunis, huuled verevamad kui kirsid või roosid suisel ajal, hambad valged ja pisikesed, rinnakesed aga olid tal pingul ja kergitasid ta rüüd nagu kaks kreeka pähklit, ja pihast oli ta nii peenike, et tal võis kahe peoga ümbert kinni võtta, ja karikakrad, mis ta oma varvastega üles kiskus, nii et need ta labajalale lamama jäid, olid tema jalgade ja säärte kõrval lausa mustad, sest nõnda valge oli piigakese ihu.

Nicolette jõudis lossi tagaukse juurde, tegi selle lukust lahti ja läks välja Beaucaire’I tänavatele, kõndides möööda varjupoolset külge, sest kuu paistis väga selgesti, ja eksis nii kaua ringi, kuni jõudis torni juurde, kus oli tema sõber. Torn oli siit ja sealt pragunenud ja ta ronis ühe samba kõrvale, mässis ennast mantli sisse, pistis oma pea vana ja lagunenud müüri lõhesse ja kuulas, kuidas Aucassin sees kibedasti nutab ja kangesti kaebab ja oma õrna sõbrukest, keda ta nii väga armastas, taga igatseb. Ja kui neitsi oli küllalt kuulanud, siis hakkas ta ise kõnelema.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

Rõõsapalgeline neid
seisis seal, kus keldrisein.
Läbistasid müüre neid
Aucassini nutt ja lein.
Nõnda mõtles, ütles neid:
“Aucassin, mu õilis peig,
austatuim, suurtsuguseim,
kas siis tõesti aitab teid
kõik see nutt ja kõik see lein,
kas siis kokku viib see meid?
Isa-ema on ju teind
otsuse ja öelnud ei.
Sest et armastan ma teid,
viigu siit mind merereis.”
Lõikas salgu lokikseid
ja need kongi heitis neid.
Aucassin suurtsuguseim
hellitas ja hoidis neid
sõbrukese lokikseid.
Põues paiga sai see leid,
ja siis jälle nutt ja lein
        Said võitu temast.

 

  1.  Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Kui Aucassin kuulis Nicolettet ütlevat, et ta tahab ära minna võõrale maale, siis pahandas ta kangesti.

„Ilus armas sõbruke,“ sõnas ta, „ärge mittte ära minge, sest see oleks minu surm.  Esimene, kes teid näeb, võtab teid kohe kinni, kui ainult saab, paneb oma voodisse ja magab teiega. Ja kui te olete maganud mõne teise mehe voodis peale minu oma, siis ärge arvake, et ma seni ootan, kuni noa leian, et endale südamesse torgata ja surra! Tõsijutt, nii kaua ma küll ei oota, vaid torman oma peaga esimese müüri või halli kivi vastu  nõnda kõvasti, et silmad välja kargavad ja ajud laiali lendavad. Ennem suren ma niisugust surma, kui et tean, et olete maganud mõne teise mehe voodis.“

„Ah!“ kostis Nicolette. „Ma ei teadnudki, et te mind nii kangesti armastate, nagu ütlesite, aga mina armastan teid veel rohkem kui teie mind.“

„Oh ei,“ sõnas Aucassin, „ilus armas sõbruke, ei või olla, et teie mind rohkem armastaksite, kui mina teid. Naine ei või iialgi meest nõnda palju armastada kui mees naist, sest naise armastus on ta silmades ja rinnanibudes ja ta varbaotstes, mehe armastus aga kõvasti ta südames kinni, kust ta kuidagi välja ei pääse.“

Siis kui Aucassin ja Nicolette nõnda kahekesi kõnelesid, kõndisid linnavahid mantlite alla peidetud paljaste mõõkadega mööda tänavaid, sest krahv Garin oli neid käskinud Nicolette ära tappa, kui nad ainult peaksid ta kätte saama. Ja vahimees, kes tornis seisis, nägi neid tulemas ja kuulis, kuidas nad Nicolettest kõnelesid ja teda ära tappa ähvardasid.

„Jumaluke!“  ütles ta. „Küll on kahju kenast piigast , kui nad ta ära tapavad! Suur heategu oleks, kui saaksin talle linnavahtide märkamata ütleda, et ta ennast hoiaks. Sest kui nad tapavad, siis sureks Aucassin, meie noorhärra, ära, millest väga kahju oleks.“

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

Tubli on vahimees,
väärt ja tark tal oli meel.
Kena laulukese teel
ütles siis ta sõnad need:
“Piiga, hing sul hea on sees,
vaadata sind lusti teeb,
hele on su juuksekeerd,
kena näoke on sul ees.
Hästi näen ma, mis sa teed:
armsaga sa räägid veel,
tal su pärast surm on eel.
Olgu teada sulle see:
siia soldatid on teel,
sinu järgi käib neil neel,
mõõku varjab mantliveer.
Küll sind siunab nende keel!
Tahad terveks jääda veel-
         pead põgenema.”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

„Ah,“ kostis Nicolette, „puhaku õndsas rahus sinu isa ja sinu ema hinged, et sa nii ilusti ja kenasti mulle kõik äära ütlesid. Kui jumal tahab, siis hoian ma end hästi ja küllap jumal mind siis ka kaitseb.“

Niipea kui vahtkond ära oli läinud, mässis ta end samba varjus mantlisse, jättis Aucassiiniga jumalaga ja hakkas astuma, kuni jõudis linnamüüri juurde. Müür oli ühest kohast lõhutud ja jälle kiiruga üles ehitatud. Ta ronis sealt üle ja jõudis müüri ning vallikraavi vahele. Alla vahtides nägi ta väga sügavat ja väga järskude kallastega kraavi ja tal tuli kange hirm peale.

„Oh jumal küll,“ hüüdis ta, „armas looja! Kui ma enda alla lasen langeda, siis murran kaela, aga kui siia jään, siis võetakse mind homme kinni ja põletatakse tulel. Ennem suren siin, kui et homme kogu linnarahva vahtida olen.“

Ta lõi risti ette ja laskis end alla kraavi libiseda, ja kui ta põhjani jõudis, siis olid ta ilusad käed ja ilusad jalad, mis polnud kunagi vermeid näinud, katki ja marraskil, ja verd voolas rohkem kui kahekümnest kohast, aga ometi ei tundnud ta valu ega häda, sest hirm oli nõnda suur. Suure vaevaga oli ta kraavi jõudnud, nüüd oli aga tarvis sealt ka välja ronida. Ta arvas endamisi, et seal pole sugugi  ilus surra, leidis terava talva, mille linna kaitsjad sinna olid heitnud, ja jõudis selle abil samm sammu järel üles ronides suure vaevaga kraavi servale.

Linnast kahe noolelennu kaugusel oli mets, oma kolmkümmend penikoormat nii pikuti kui laiuti, kus elasid metselajad ja maod. Nicolette kartis, et kui ta sinna läheb, siis murravad kiskjad ta maha, aga siis tuli talle jälle meelde, et kui teda kraavikaldalt leitakse, viiakse ta linna ja põletatakse ära.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

Neitsit, kellel rõõsk on palg,
aitas kraavist välja talb.
Appi hüüda vaid jäi tal
Jeesust taevas üleval:
“Taevas, suur on sinu arm!
Kuhu nüüd küll seada samm?
Selle paksu metsa all
murrab sinu hundiparv,
kuri lõvi, metskult karm,
sest neid siin on rohke arv.
Ent kui päev on üleval,
olen käes siin otsijal,
tuli süüdata jääb tal,
millest saama peab mu kalm.
Aga- nähku taeva arm!-
kui mind murraks hundiparv,
kuri lõvi, metskult karm,
oleks kõik see vähem halb
kui Beaucaire meelevald.
       Ei taha seda!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Nicolette kaebas kibedasti, nagu juba kuulsite. Siis andis ta ennast jumala hoolde ja kõndis seni, kuni jõudis metsa. Metselajate ja madude pärast ei julgenud ta sügavale laande minna ja peitis ennast tihedasse võsasse, kus uni tema üle võimust võttis. Seal magas ta kuni teise hommiku varavalgeni, kui karjased linnast välja tulid ja oma loomad metsa ja jõe vahele karjamaale ajasid. Nad istusid metsa äärde kena allika veerele, laotasid mantli maa peale laiali ja panid sellele oma leivakotid. Sel ajal, kui nad sõid, ärkas Nicolette lindude laulu ja karjaste hüüete peale üles ja ruttas nende juurde.

“Armsad lapsukesed,” sõnas ta, “aidaku teid jumalaema!”

“Õnnistagu sind jumal,” kostis üks, kes oli teistest jutukam.

“Armsad lapsukesed,” sõnas Nicolette, “kas teate Aucassini, krahv Garini poega Beaucairest?”

“Jah, teda me tunneme küll.”

“Kui jumal annab, siis öelge talle, armsad lapsed,” sõnas Nicolette, “et selles metsas on üks loom, keda ta püüdma tulgu ja kui ta selle kätte peaks saama, siis ei müüks ta sellest tükkigi ei saja kuldmarga, ei viiesaja eest, mitte mingi varanduse eest.”

Nood aga vaatasid teda ja leidsid ta nii ilusa olevat, et ei jõudnud ära imestada.

“Ah et talle öelda?” kostis see, kes oli teistest jutukam. “Häda sellele, kes sellest iial kõneleb või talle seda ütleb! Ajate hullu juttu, ei ole selles metsas nii kallist looma, olgu ta siis hirv, lõvi või metskult, mille üks tükike maksaks rohkem kui kaks või kõige rohkem kolm teenarit, teie aga kõnelete tervest varandusest! Häda sellele, kes teid usub või kes seda kunagi ütleb! Olete haldjas ja meie ei hooli suuremat teie seltsist, nii et minge oma teed.”

“Ah, armsad lapsukesed,” sõnas Nicolette, “öelge talle ikka! Sellel loomal leidub niisugust rohtu, mis arstib Aucassini terveks ta haavadest. Siin aga on mul kukrus viis soud, võtke see ja öelge talle, mida käskisin. Tal tuleb kolm päeva jahti pidada, ja kui ta kolme päeva jooksul looma ei leia, siis ei saa ta iialgi terveks.”

“Ausõna,” ütles too, “raha võtame me vastu, ja kui ta siia tuleb, siis ütleme talle kõik, aga otsima me teda küll ei lähe.”

“Aidaku teid jumal,” ütles Nicolette.

Ta jättis karjastega jumalaga ja läks minema.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Rõõsapalgeline neid
tervitas veel karjaseid
ja siis jätkas oma teid
mööda metsavälguteid.
Risttee peale, käies neil,
lõpuks välja jõudis neid-
seitse oli haruteid,
kõikjale siit hargnes neid.
Tuli mõttele siis neid
proovida, kas tõesti peig
teda armastab või ei.
Liiliaid siis võttis neid,
tammeoksi lehiseid,
rohte mitmesuguseid-
neist sai majakese sein.
Taolist pole keegi teind!
Hoidku jumal sõbrukseid!
Kui nüüd läheks teisi teid
Aucassin suurtsuguseim,
siis see tähendaks, et ei
kõlba Nicolettest neid
        küll talle enam.

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Nicolette tegi endale, nagu juba teate ja kuulnud olete, väga ilusa ja kena lehtmaja, kaunistas selle seest ja väljast lillede ja lehtedega ja peitis enda sinna lähedale tihedasse põõsasse, et näha, mida Aucassin peale hakkab. Ja suur hädakisa ja kaebamine käis üle kogu maa ja kogu riigi, et Nicolette on kadunud. Mõned ütlesid, ta olevat maalt põgenenud, teised jälle, et Beaucaire krahv on lasknud ta ära tappa. Nii mõnigi tundis sellest headmeelt, Aucassin aga ep olnud selle üle teps mitte rõõmus. Ja tema isa krahv Garin laskis ta vanglast välja, kutsus kokku kõik rüütlid ja suurtsugu neitsid üle terve riigi ja tegi väga uhke peo, millega mõtles oma poega Aucassini trööstida. Olgugi, et peol oli palju rahvast, seisis Aucassin üksinda kurvalt ja murest murtuna ühe samba najal. Nii mõnigi oli rõõmus, aga Aucassinil polnud selleks mingit tahtmist, sest seda ta ei näinud, keda armastas. Üks rüütel vaatas teda ja läks tema juurde ja ütles:

“Aucassin, eks minagi ole põdenud seda haigust, mis teil praegu on. Annaksin teile head nõu, kui ainult tahaksite mind uskuda.”

“Härra,” kostis Aucassin, “suurt tänu! Heast nõust peaksin ma suurt lugu.”

“Istuge sadulasse,” sõnas too, “ja sõitke linna taha metsa, seal näete lilli ja rohtu ja kuulete lindude laulu. Võib- olla kuulete seal niisugust juttu, mis teile kergendust toob.”

“Härra,” kostis Aucassin, “suurt tänu! Seda ma teen!”

Ta hiilis saalist välja, läks trepist alla ja jõudis talli, kus ta hobused seisid. Ta laskis ühe neist saduldalda ja valjastada, pani jala jalusesse, hüppas hobuse selga ja sõitis lossist välja, kuni jõudis metsa, ja ratsutas seal seni, kuni jõudis allika juurde, kust leidis eest karjased lõunatundi pidamas. Nood olid laotanud mantli rohule ja sõid oma leiba ning pidasid muidu suurt lustipidu.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

Olid karjased seal ees:
Esmeret ja Marinet,
Fruëlin ja Johanet,
Robechon ja Aubriet.
Ütleb üks: “Hea abimees
olgu taevaisa meel
Aucassinil eluteel
ja ka sellel piigal veel,
kellel hele juuksekeerd,
kellel kena näoke ees,
kellelt saime rahad need,
mille eest me toome veel
kooke, nii et sulab keel,
Pille, nii et lustib meel,
mitu nuga tupe sees.
       Õnn saatku teda!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Kui Aucassin karjaste laulu kuulis, siis tuli tal meelde Nicolette, tema üliarmas sõbruke, keda ta nii väga armastas, ja ta mõtles, et küllap neitsi on siin käinud. Ta andis hobusele kannuseid ja jõudis karjaste juurde.

«Armsad lapsukesed, aidaku teid jumal!»

«Õnnistagu teid jumal!» kostis see, kes oli neist kõige jutukam.

«Armsad lapsukesed,» sõnas Aucassin, «laske veel kord seda laulu kuulda, mida te just laulsite.»

«Ei meie laula,» kostis see, kes oli teistest jutukam. «Häda sellele, kes teile seda laulab, härrake!»

«Armsad lapsukesed,» sõnas Aucassin, «ega teie mind ometi tunne?»

«Jah, me teame küll, et olete Aucassin, meie noorhärra, aga meie pole teie, vaid krahvi omad.» «Armsad lapsukesed, tehke nii, nagu ma teid palusin.»

«Kae mul asja!» kostis too. «Või mina peaksin laulma, kui see mulle ei meeldi? Pole siin maal nii kanget meest peale krahv Garini, kes julgeks minu härgi ja lehmi ja lambaid minema ajada, kui ta nad oma heinamaalt või viljast leiab, kui mõni just ei taha, et tal silmad peast välja torgataks. Ei tea, miks ma teile laulma peaksin, kui see mulle ei meeldi?»

«Andku jumal, et sa seda siiski teeksid, armas lapsuke! Säh, siin on sulle kümme soud, mis mul kukrus on.»

«Härra, raha võtame küll vastu, aga laulma ma teile ei hakka, sest nii olen tõotanud. Aga kui tahate, siis võin teile midagi jutustada.»

«Jumal sinuga!» sõnas Aucassin, «Parem juba jutt kui mitte midagi.»

«Härra, kui me siin nõnda esimese ja kolmanda hommikutunni vahel oma leiba selle allika ääres sõime nagu praegugi, siis tuli siia üks neitsike, kõige ilusam maailmas, nii et meie pidasime teda haldjaks, sest kogu mets läks kohe valgeks; ta andis meile nii palju raha, et me talle lubasime, et ütleme teile, kui te siia tulete, et te läheksite siia metsa jahile, kuna siin olevat üks loom, ja kui te selle kätte saate, siis ei müüks te sellest tükikestki ei viiesaja kuldmarga ega mitte mingi hinna eest. Loomal olevat niisugust rohtu, et kui te ta kätte saate, siis parandavat see kõik teie haavad. Aga te peate ta kolme päevaga kätte saama, ja kui te teda kätte ei saa, siis ei näe te teda enam iialgi.

Nüüd hakake temale jahti pidama, kui soovite, aga kui ei, siis laske tal minna. Mina olen selle neitsi vastu oma kohuse täitnud.»

«Armas lapsuke,» kostis Aucassin, «oled küllalt rääkinud, aidaku mind jumal teda leida!»

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

Kuuleb seda Aucassin,
et on neitsit nähtud siin,
ja ta südamest kaob piin.
Lahkub karjastest ta siis,
paksu metsa tee ta viib.
Ratsulgi on kõva kiir,
kihutab kui tuuleiil.
Ja siis sõnab Aucassin:
“Nicolette, päiksekiir,
teie poole rada viib.
Hirve, metssea jälil siin
mind ei hoia jahitiir.
Teie kuju, pilgu kiirg,
teie naer ja kõneviis-
surmgi hingest neid ei vii.
Kui vaid jumal tahab nii,
teineteist veel näeme siis,
        sõbruke kena!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Aucassin sõitis ühelt metsavälgutilt teisele, kuhu aga ratsu teda tuhatnelia kihutades kandis, Ärge arvake, et karuvabarnad ja kibuvitsad talle viga ei teinud! Ei ühtigi! Ta riided olid nii puruks rebitud, et vaevalt koos seisid, ja veri jooksis ta kätelt ja külgedelt ja jalgadelt neljakümnest või kolmekümnest kohast, nii et noormehele võis järele minna mööda vere jälgi, mis rohule tilkus. Aga ta mõtles nii kangesti Nicolettele, et ei tundnud ei häda ega valu, ja hulkus kogu päeva jumööda metsa, aga ei leidnud oma sõbrukesest ühtegi märki. Kui ta nägi, et õhtu läheneb, hakkas ta nutma, sest ta polnud Nicolettet kusagilt leidnud. (NUTT)

 Ratsutades üht vana, rohtukasvanud rada pidi, nägi ta otse enda ees keset teed imelikku meest, kellest nüüd kohe jutustan. Too oli suur ja veider, kole ja inetu. Peakolu oli tal suur ja must nagu süsi, silmadevahe laiem kui peopesa, tal olid paksud põsed ja hirmus suur lame nina suurte, laiade sõõrmetega, paksud punased huuled nagu verine liha ja suured hirmsad kollased hambad. Jalas olid tal härjanahast kingad ja sääred niinega põlvist saati kinni nööritud, ise aga oli ta kahekordse voodriga mantlisse mässitud ja seisis seal suurele nuiale nõjatudes.

Aucassin pidi talle peaaegu otsa sõitma, ja suur hirm tuli talle peale, kui ta seda meest äkki nägi.

«Aidaku sind jumal, armas vend!»

«Jumal õnnistagu teid,» kostis teine.

«Mida sa jumala abiga siin küll teed?»

«Mis see teie asi on?» kostis too.

«Ega olegi,» sõnas Aucassin. «Küsisin ainult hea pärast.» «Aga miks te nutate,» küsis mees, «ja nõnda kangesti kurb olete? Tõesõna, kui mina nii rikas oleksin kui teie, siis ei paneks mind ükski asi maailmas nutma.»

«Tohoh! Kas sina siis mind tunned?» küsis Aucassin. «Jah, ma tean, et olete Aucassin, krahvi poeg, ja kui te mulle ütlete, miks te nutate, siis ütlen ka mina, mis ma siin teen.»

 «Aga muidugi,» kostis Aucassin, «ütlen seda suure heameelega. Tulin täna hommikul siia metsa jahile ja mul oli kaasas maailma kõige ilusam valge hurdakoer; selle ma kaotasingi ja seepärast ka nutan.»

«Ets kae,» sônas too, «mille pärast härraste süda ei valuta! Nutavad ühe koeranäru pärast! Häda sellele, kes teid niisuguse asja pärast kiidab! Ei ole siin maal nii vägevat meest, kes teie isa käsu peale ei saadaks talle heameelega kümmet või viitteist või kahtekümmet koera ja poleks rõõmus pealegi. Mina aga pean tõesti nutma ja kurvastama.»

«Ja mis sinul siis viga on, vennike?»

«Kohe räägin, härra. Olin sulaseks rikka peremehe juures, kus pidin nelja härjaga kündma. Kolme päeva eest juhtus mul aga suur õnnetus, kaotasin Punu, kõige parema oma härgadest, ja kõige parema adra, mida nüüd taga otsingi. Pole ma kolmel päeval ei söönud ega joonud, linna tagasi ei julge ka minna, sest seal pandaks mind vangi, kuna mul pole millegagi maksta. Pole mul ilma peal rohkem varandust kui see, mida mul seljas näete. Mul on vana emake, kellel polnud muud kui üks voodikott, ja nüüd võeti tal seegi selja alt ära, nii et ta lamab paljal põhul, ja see vaevab mind rohkem kui mu oma saatus. Eks rikkus tule ja lähe; kaotatud raha teenin tasa ja maksan härja kinni, kui aga saan; selle pärast ma ei nutagi. Teie aga nutate ühe koeraniru pärast! Häda sellele, kes niisugust asja heaks kiidab!»

 « Küll sina oskad hästi lohutada, armas vennake. Õnnistagu sind jumal! Palju su härg väärt oli?»

«Härra, minult nõutakse kakskümmend soud, mul aga pole punast krossigi kuskilt võtta.»

«See on sinule,» sõnas Aucassin, «mul on siin kukrus kakskümnend soud, maksa oma härg kinni.»

«Suur aitäh, härra,» kostis too. «Aidaku jumal teil leida, keda otsite!»

Mees läks ära, Aucassin aga ratsutas edasi. Öö oli ilus ja vaikne ja ta sõitis, kuni jõudis seitsme tee ristile, nägi seal enda ees lehtmaja, mile Nicolette, nagu juba teate, sinna oli teinud ja mis seest ja väljast, ülalt ja alt lilledega oli ehitud ja nõnda ilus, et ilusamat enam olla ei saagi. Kui Aucassin seda märkas, jäi ta ühekorraga seisma, ja üks kuukiir paistis sinna peale.

«Oh jumal küll,» sõnas Aucassin, «siin on käinud Nicolette, minu magus sõbruke, ja oma kaunite käekestega on ta selle ise teinud. Õrnast armust tema vastu tulen ma siin sadulast maha ja puhkan selle öö siinsamas.»

Ta võttis jala jalusest, et maha tulla, aga hobune oli suur ja kõrge. Ta mõtles nii kangesti Nicolettele, oma imemagusale sõbrukesele, et kukkus kõvasti kivile ja lõi õla paigast ära Ta tun- dis ennast raskesti haavatud olevat, aga sidus siiski teise käega oma ratsu kibuvitsapõõsa külge ja lohistas ennast ühe külje peal lehtonni magama. Lehtede vahelt avausest vaatas ta taevatähti, nägi üht, mis oli teistest hoopis heledam, ja hakkas nõnda kõnelema.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

“Täheke, sind näha sain
seltsis kuuga taevamail.
Ütleb seda mulle aim,
et mu neitsi on su kaim.
Küllap leidis looja vaim,
et kesk tähti säravaid
tema oleks ilusaim.
Magus neitsi, kui ma vaid
näeksin kord neid taevamaid!
Kukkugu ma sedamaid,
kui ma maitsta saaksin vaid
sinu huuli magusaid!
Kellel riik on suur ja lai
see vaid võrdsena su naib,
         sõbrukene kena!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Kui Nicolette Aucassini laulmas kuulis, tuli ta noormehe juurde, sest ta ei olnud kuigi kaugel. Ta astus lehtmajakesse ja pani oma käed Aucassini kaela ümber ning andis talle suud ja kallistas teda.

“Ilus magus sõber, viimaks ometi leidsin teid!”

“Ka teie, ilus magus sõbruke, olete jälle leitud!”

Ja nad andsid teineteisele suud ja kallistasid teineteist ja nende rõõm oli suur.

“Ah magus sõbruke,” sõnas Aucassin, “tegin oma õlale suurt viga, aga nüüd ei tunne ma enam ei valu ega häda, sest teie olete minuga.”

Nicolette katsus ta õlga ja leidis, et see on paigast ära. Ta mudis seda oma valgete käekestega ja tõmbas nõnda, et jumala abiga, kes armastajaid armastab, luu jälle paika läks. Siis võttis Nicolette lilli ja värsket rohtu ja rohelisi lehti, sidus need oma särgiribakesega talle õla ümber ja Aucassin sai päris terveks.

“Aucassin,” sõnas Nicolette, “ilus magus sõber, võtke mu nõu kuulda. Kui teie isa homme saadab mehed siia metsa otsima ja kui mind üles leitakse, siis mis teiega ka ei juhtuks, mind aga tapetakse.”

“Tõesti, ilus magus sõbruke, see teeks mulle suurt valu. Aga mina teeksin nii, et nad teid iialgi enam kätte ei saaks.”

Ta hüppas oma ratsule ja võttis oma sõbrukese suud andes ja kallistades enda ette sadulasse ja nad sõitsid lagedale väljale.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Aucassin, kel rõõsk on palg,
kelle südames on arm,
sõidab paksu metsa all,
ees on käte vahel tal
sõbrukene sadulal.
Neitsi suu ja silm ja palg
seal nüüd suudelda on tal.
Küsimus on armsamal:
“Aucassin, mu kallis arm,
kuhu maale viib meid samm?”
“Kas ma tean, mu magus arm?
Ükskõik kus ma kihutan,
külateel või metsa all,
kui vaid olen teie man.”
Mäele järgneb orulamm,
losse möödub rohke arv.
Lõpuks ees on mererand,
maha liivalagedal
       tulevad nemad.

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Aucassin tuli koos oma sõbrukesega sadulast maha, nagu juba teate ja kuulnud olete. Ühe käega hoidis ta hobust valjastest, teisega aga sõbrukese kätt, ja nii hakkasid nad mööda mereranda astuma ja Aucassin nägi mööda sõitmas üht kaupmeeste laeva, mis üsna ranna lähedalt mööda purjetas. Ta viipas neile ja nad tulid tema juurde ja ta rääkis nendega seni, kuni nad ta koos Nicolettega oma laeva võtsid. Kui nad ulgumerele jõudsid, tõusis suur ja hirmus maru, mis neid mitmest-seitmest maast mööda kandis, kuni nad lõpuks võõrsile jõudsid ja Torelore linna sadamasse sisse sõitsid. Siis pärisid nad, mis maa see on, ja neile öeldi, et see on Torelore kuninga maa. Siis päris Aucassin, mis mees see on ja kas ta ka sõda peab, ning sai vastuseks:

«Jah, suurt sõda.»

Ta jättis kaupmeestega hüvasti ja need palusid talle jumala õnnistust. Ta istus hobuse selga, mõõk vööl, sõbruke enda ees sadulas, ja sõitis seni, kuni lossi jõudis. Ta küsis, kus kuningas on, ja sai vastuseks, et lapsevoodis.

«Ja kus siis ta naine on?»

Ja talle öeldi, et naine on koos kõigi teiste selle maa naistega sõtta läinud. Ja kui Aucassin seda kuulis, pani ta seda kangesti imeks, sõitis lossi ja tuli koos oma sõbrukesega sadulast maha. Nicolette jäi ta hobust hoidma, ise läks ta aga üles lossi, mõõk vööl, ja kõndis seal nii kaua, kuni jõudis kambrisse, kus kuningas lamas.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Truu ja vahva Aucassin
kambrisse läks sisse siis.
Voodi juurde tee ta viis-
kuningas on tõesti siin.
Seisma jäädes Aucassin
ütles voodi juures nii:
“Hulluks läind! Mis on sul siin?”
Teine kostis: “Tuhupiin
Kui kõik olen täide viind
ja kui hädast olen prii,
kirikusse lähen siis,
nagu meil on iidne viis,
siis ent ootab sõjaliin,
vaenlast peksma tee mind viib.
        Mind ära sega!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Kui Aucassin kuulis kuningat nõnda kõnelevat, võttis ta kõik riided tal pealt ära ja pildus need kambrisse laiali. Siis nägi ta kuninga taga keppi. Ta võttis selle kätte ja vemmeldas lamajat nii, et teine peaaegu surema pidi.

«Ah, armas härrake,» sõnas kuningas, «mida te minust tahate? Kas olete arust lage, et mind mu enda majas peksate?»

«Jumala eest!» kostis Aucassin, «Neetud hoorapoeg, ma löön teid maha, kui te mulle ei tõota, et teie riigis ükski mees enam lapsi ilmale ei too.»

 Teine tõotas ja pärast seda sõnas Aucassin talle:

«Nüüd aga, härra, viige mind sinna, kus teie naine sõda peab.»

«Hea meelega, härra,» kostis kuningas.

Kuningas Istus oma hobuse selga, Aucassin omale, Nicolette aga jäi maha kuninganna kambrisse. Kuningas ja Aucassin ratsutasid seni, kuni jõudsid kuninganna juurde, kelle nad leidsid lahingut löömas küpsetatud visside ja kanamunade ja värskete juustudega. Aucassin vaatas kõike seda pealt ja pani kangesti imeks.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Sadulasse jäädes veel
Aucassin nüüd peatust teeb,
hakkab vaatama, kuis eel
kõva taplus muudkui keeb.
Neil on kaasas sõjateel
juustud, üpris värsked veel,
vissid, küpsetatud leel,
mõni vägev põlluseen:
see, kes rohkem kära teeb,
see on kangeim sõjamees.
Vaadates neid enda ees,
naerab Aucassin, sest see
       ka väärt on seda.

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Kui Aucassin seda imet nägi, läks ta kuninga juurde ja sõnas:

“Härra, kas need ongi teie vaenlased?”

”Jah, härra,” kostis kuningas.

“Tahate, ma maksan neile teie eest kätte?”

“Jah,” kostis too, “tahan küll.”

Ja Aucassin võttis mõõga kätte ja tormas vaenlaste keskele ja hakkas raiuma paremale ja pahemale ja lõi neid palju maha. Aga kui kuningas nägi, et ta neid maha lõi, võttis ta sangari ratsu valjastest kinni ja ütles:

“Ah, kulla härrake, ärge neid nii kangesti tapke!”

“Kuidas?” sõnas Aucassin. “Eks tahtnud te, et ma teie eest kätte maksaksin!”

“Härra,” kostis kuningas, “te olete liiga kaugele läinud. Meie juures ei ole kombeks üksteist tappa.”

Vaenlased aga pöörasid põgenema. Kuningas ja Aucassin läksid tagasi Torelore lossi ja selle maa rahvas ütles kuningale, et ta Aucassini oma maalt minema kihutaks, Nicolette aga jätaks oma pojale, sest neiu  paistab suurest soost olevat. Ja kui Nicolette seda kuulda sai, siis polnud ta sugugi rõõmus ja hakkas laulma.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

 “Torelore aulik valdjas,”
neitsi vastuseks on andmas,
“kas siis olen arust valla?
Kui peaks märkama mu armsam,
et vaid paksuks lähen tal ma,
siis pean säärast tuska kandma,
et mis moel ka tantsiks, tallaks,
viiulite saatel kargaks,
keni lustimänge algaks-
       ei aita enam.”

 

  1. Nüüd aga räägivad jutustavad ja pajatavad.

Aucassin elas Torelore lossis suure lõbu  ja rõõmuga, sest et temaga koos oli seal ka Nicolette, tema magus sõbruke, keda ta nii väga armastas. Sel ajal kui ta seal nii lõbusasti ja rõõmsasti elas, tulid mere tagant saratseenide laevad, piirasid lossi ümber ja võtsid selle tormijooksuga ära. Nad röövisid kõik vara ja viisid inimesed vangi.Nad võtsid ka Nicolette ja Aucassini, sidusid tal käed ja jalad kinni ja panid tema ühele, Nicolette aga teisele laevale. Merel tõusis torm, mis armastajaid lahutas. Laeva,kus oli Aucassin, kandsid lained Beaucaire linna alla, ja kui kogu linnarahvas randa jooksis soomust tegema,siis leidsid nad sealt Aucassini ja tundsid ta ära. Kui Beaucaire rahvas oma noorhärrat nägi, olid kõik väga rõõmsad, sest Aucassin oli Torelore lossis oma kolm aastat mööda saatnud ja ta isa-ema olid vahepeal ära surnud. Nad viisid ta Beaucaire lossi ja heitsid kõik tema alamateks, et ta rahus oma maad valitseks.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Aucassin suurtsuguseim
Valitseb Beaucaires neid
maid ja piire koduseid.
Tal on riigis rahuseis,
teab ent jumal taevateil,
et on talle muret teind
rõõsapalgeline neid
rohkem küll kui riigi seis
selle piires koduseis.
“Rõõsapalgeline neid,
kust küll leida võiksin teid!
pole jumal paika teind,
olgu maa- või mereteil,
kust ei saaks ma kätte teid,
       mu neitsi kena!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Nüüd aga jätame Aucassini ja kõneleme Nicolettest. Laev, milles viibis Nicolette, oli Kartaago kuninga laev, too aga oli tema isa ja Nicolettel oli kaksteistkümmend venda, kõik printsid või kuningad. Kui nad Nicolettet nägid, kes oli nõnda kaunis, näitasid nad tema vastu väga suurt austust üles ja imetlesid teda väga ning pärisid, kes ta on, sest ta nägi kangesti kõrge ja suurtsugu daami moodi välja. Tema aga ei osanud neile ütelda, kes ta on, sest teda oli röövitud väikese lapsena. Nad purjetasid seni, kuni jõudsid Kartaago linna alla. Ja kui Nicolette nägi linnamüüre ja maad, siis tundis ta nad ära, sest siin oli teda väikese lapsena kasvatatud ja siit oli ta röövitud. Aga ta polnud tol korral nõnda väike laps, et ei oleks hästi teadnud, et ta on Kartaago kuninga tütar ja selles linnas üles kasvanud.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

 Nicolette jõuab sinna
uhkesse Kartaago linna,
näeb seal maju nagu virna,
losse, kõrge müüri pinda,
aga vesi täidab silma:
“Mis sest on, et tulin ilma
kord pristnessiks siia linna
ja et languks sultanil ma!
Tulid röövlid, viisid mind nad.
Kõige parem, kõige kindlam
Aucassin, kuis täidab rinda
teie arm mul ilmast-ilma
ja kuis süütab, kütab mind ta!
Lasku jumal nii veel minna,
et teid surun vastu rinda,
et te suudlete mu silma,
minu suud ja palgepinda,
        mu isand kena!”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja pajatavad.

Kui Kartaago kuningas Nicolettet nõnda kuulis kõnelevat, siis võttis ta neitsil kätega kaela ümbert kinni ja sõnas:

„Armas, kallis sõbruke, öelge mulle, kes te olete. Ärge mind sugugi peljake.“

„Härra,“ kostis Nicolette, „mina olen Kartaago kuninga tütar ja mind rööviti kui olin väike laps, küllap vist viieteistkümne aastane.“

Kui nad teda nõnda kuulsid kõnelevat, said nad aru, et ta tõtt räägib, ja olid kõik väga rõõmsad ning viisid ta suure auga paleesse otsekui kuningatütre. Parunid tahtsid ta paganate kuningale mehele panna, aga ta ei hoolinud meheleminekust. Nõnda oli ta seal kolm või neli päeva. Ta mõlgutas mõtteid, missuguse kavalusega ta küll peaks Aucassini otsima. Ta muretses endale viiuli ja õppis seda mängima, sest eks tahetud teda rikka paganakuningaga paari panna. Öösel hiilis ta lossist minema ja jõudis mere äärde sadamasse, kus leidis ühe vaese rannanaise juures ulualust. Siis võttis ta ühe rohu ja määris sellega oma pea ja silmnäo kokku, nii et ta päris mustaks sai. Ja ta laskis endale teha ürbi ja mantli ja särgi ja püksid ja tegi ennast rändava mängumehe sarnaseks, võttis viiuli kaenlasse ja käis ühele laevnikule seni peale, kuni see ta oma laevale võttis. Nad tõmbasid purjed üles ja sõitsid seni, kuni jõudsid Provence randa. Ja Nicolette läks laevast minema ja võttis oma viiuli kaasa ja hulkus viiulit mängides mööda maad, kuni jõudis Beaucaire linna, kus elas Aucassin.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Aucassin Beaucaire all
ükspäev istus torni man.
Ümberringi istub tal
vahvaid paruneid suur arv.
Lilli puhkem alamal,
laule laulab linnuparv,
ja tal meelde tuleb arm,
neitsi, kelle rõõs seek on palg,
keda ta on armastand;
lein ja nutt on lähedal.
Ongi neitsi troni man,
viiul käes ja poogen tal.
Sõnad need on mängijal:
“Pöörge siia oma palg,
kõik, kes ülal, kes all!
Kui on soovi kuulajal,
Aucassinist jutustan,
Nicolettest pajatan.
Nii suur oli nende arm,
et paks mets ei takistand.
Ent on Torelore all
paganad nad vangistand.
Aucassin on vist veel vang,
aga tema armsamal
koduks on Kartaago rand.
Teda kaitseb isa arm-
tütreks on ta kuningal.
Kõrge kosilane tal
on üks pagan, õel ja halb.
Nicolette pole arg,
kuulub ainsale ta arm-
Aucassin on nimi tal.
Neitsi nii on kinnitand,
et ta üle meelevald
on ta ainsal armsamal,
       kes on nii kena.”

 

  1. Nüüd aga räägivad, jutustavad ja kõnelevad. 

 Kui Aucassin kuulis Nicolettet nõnda kõnelevat, siis sai ta väga rõõmsaks ja kutsus ta kõrvale ja küsis:

«Armas, magus sõber, kas teate midagi sellest Nicolettest, kellest te siin laulsite?»

«Jah, härra, ma tean, et see kõige ausam ja kõige suurtsugusem ja kõige targem olevus, kes maailmas iial on elanud, on Kartaago kuninga tütar; too võttis ta vangi sealsamas, kus Aucassinigi, ja viis ta kaasa Kartaago linna, kuna ta sai teada, et Nicolette on tema tütar, ja võttis teda seal suure rõõmuga vastu. Ta tahab anda talle meheks kõige suursugusema kõigist Hispaania kurningaist. Nicolele aga on valmis laskma ennast ennem üles puua või tulel põletada, kui ühtki neist võtma olgu see nii vägev kui tahes.»

«Ah, armas, kallis sõber,» sõnas krahv Aucassin, «kui te pöörduksite tagasi sellele maale ja ütleksite talle, et ta tuleks ja minuga räägiks, siis annaksin ma teile oma varast nii palju kui tahate või võtta julgete. Teadke, et armastusest tema vastu ei taha ma ühtki teist naist võtta peale tema. Ja kui ma oleksin teadnud, kust teda leida, siis poleks mul praegu enam tarvis teda otsida.»

«Härra,» sõnas Nicolette, «kui te seda teeksite, siis lähen ma juba ise teda otsima teie ja tema pärast, sest ma armastan teda väga.»

 Aucassin vannutas teda seda tegema ja laskis talle kakskümmend naela hõbedat anda. Nicolette hakkas minema ja Aucassin nutma armastusest Nicolette vastu, ja kui viimane nägi teda nutvat, sõnas ta:

«Härra, ärge kartke, varsti toon ma ta teile siia linna ja te ise saate teda näha.»

 Ja kui Aucassin seda kuulis, sai ta väga rõõmsaks ja Nicolette Läks tema juurest ära vikontessi juurde, sest vikont ise, tema ristiisa, oli juba surnud. Ta jäi sinna öömajale ja nad kõnelesid seni, kuni ta jutustas kogu oma loo vikontessile, kes ta ära tundis ja teada sai, et see on Nicolette, kelle ta oli üles kasvatanud, ja laskis tal ennast pesta ja vannis käia ja seal tervelt nädal aega elada. Siis võttis Nicolette verehurmarohtu ja võidis ennast sellega ja muutus ilusamaks kui kunagi varem. Siis pani ta endale selga uhked siidriided, mida proual oli palju, ja istus kambrisse tikitud tekile, kutsus proua enda juurde ja palus, et see Aucassinile, ta sõbrale, järele läheks. Nõnda sündiski. Ja kui proua lossi jõudis, siis leidis ta Aucassini kurtmas ja Nicolettet, oma sõbrukest, taga nutmas, kes nõnda kauaks ära jääb. Ja proua hüüdis teda ja ütles: «Aucassin, ärge enam kurvastage, vaid tulge minuga kaasa, ja ma näitan teile seda, keda te maailmas kõige rohkem armastate, sest Nicolette, teie magus sõbruke, on kaugeilt maadelt teid otsima tulnud.»

Ja Aucassin sai rõõmsaks.

 

  1. Nüüd aga lauldagu.

     

Kui nüüd kuuleb Aucassin,
et ta sõbruke on siin,
rõõmu täis ta läheb siis-
polnud eal veel rõõmus nii.
Kaasa tõttab Aucassin,
proua lossi jalg ta viib.
Kambri astuvad nad siis,
Nicolette ongi siin.
Polnud eal veel rõõmus nii
Nicolettegi kui siin,
armsa poole jalg ta viib.
Kaissu võtab Aucassin
sõbrukese sama viiv,
suudleb silmi, suud tal siis,
õrn on tema teguviis.
Öö nad saatsid mööda nii,
ent kui algas koidukiirg,
mõrsjana siis Aucassin
Nicolette kaasa viis.
Kaua elasid nad siis,
olles igast murest priid.
Rõõmu maitseb Aucassin,
Nicolettel unub piin.
Laululool on seega piir,
        muud pole enam.